Katuse vihmaveesüsteemid liigitatakse vihmavee äravoolusüsteemi järgi maja väliseks ja siseseks äravooluks.

Sisemist vihmaveesüsteemi kasutatakse lamekatustelt vihmavee ärajuhtimiseks. Katusele luuakse kalded ja kalde kõige madalamasse punkti paigaldatakse katuselehter ehk katusekaev. Kaev ühendatakse vihmavee äravoolutoruga ja vesi juhitakse enamikel juhtudel vihmaveekanalisatsiooni. Katusekonstruktsioonist läbiminev lehtri toru peab soovituslikult ulatuma ühtse tükina läbi katusekonstruktsiooni ühenduskohaga katusekonstruktsiooni all nähtavas kohas ja toru kaetakse isolatsiooniga.

Välised vihmaveesüsteemid paigaldatakse üldiselt kaldus katustele, näiteks viilkatustele. Peamisteks osadeks on katuse räästas olevad horisontaalsed vihmaveerennid ja vee rennidest, mis on ühendatud vett allajuhtivate vihmaveetorudega. Veerenni ja veetorude paiknemine tuleb valida nii, et veekoormus jaguneks süsteemi osade vahel võimalikult ühtlaselt ja, et rennid ja torud asetseksid maja välimuses võimalikult loomulikult. Vihmaveerenne ei tohi kasutada lumetõkkena ja sellest tulenevalt tuleb rennid paigaldada vähemalt 2-3 cm katuseräästast madalamale.

Vihmaveesüsteeme toodetakse sageli metallist (roostevaba, vask, alumiinium, alutsink, kuumtsingitud teras, erineva pinnakattega kuumtsingitud teras jne). Lisaks luuakse vihmaveesüsteeme ka plastikust, kivist, betoonist või mõnest muust materjalist.

Vihmaveesüsteeme liigitatakse ka kuju järgi, ümarad vihmaveesüsteemid ja kandilised vihmaveesüsteemid.

Tänapäeval on saada nii kütteta-, kui ka elektrilise küttega vihmaveesüsteeme.